Teekond Balil

 09/03 1 päev Balil

Eile, naistepäeval alustasin taaskord lennuteekonda Bali saarele. Just nimelt, jälle Balil. Ja seda nüüdseks juba neljas kord ja 3-ks nädalaks. Tallinn-Helsingi-Doha-Bali. Enamasti Aasiasse lennates olen igakord läbi Amsterdami tulnud. Seega oli ka mu elu pikim lend-20 min Tallinnast Helsingisse :D Lennud möödusid õnneks küllaltki ruttu. Helsingi Doha lennu peal sattusime huvitaval kombel neli eestlast ühte neljasesse pingiritta istuma. Paar kes, läks aastaks Uus-Meremaale. Varasemalt on elanud aaata Kanadas ja said seal ka tuttavaks omavahel. Noormees  ise on olnud ka Austraalias. Eestis olid nad vahepeal 1,5 aastat enne kui tundsid on aeg ja tahtmine uuesti minna. Ja noormees, kes hiljaaegu oli lõpetanud ülikooli, saanud erialasele tööle hea palgaga kuid sellegipoolest tundis, et midagi on puudu. Temaga vesteldes selgus, et on äramineku soovi juba pikemalt mõlgutanud ja nüüd tegi selle teoks. Väga ägedad ja toredad neli noort eestlast. Lahe kogemus, omavahel muljetada ja just seik, et kõik neljakesi niimoodi kõrvuti sattusime. Hiljem jäin veel mõtlema selle kohtumise peale, nende noorte julguse ja soovide peale. Olen ju ka ise tegelikult aastaid tahtnud ja tundnud, et tahan mingi aja Eestist ära olla, olla teel, saada kogemusi, seigelda, reisida, olla vaba kohustusest, tööst, kõigest. Olen alati heas mõttes kadestanud neid, kes selle sammu teoks teinud. Tulnud välja mugavustsoonist ja olnud julge astumaks samme soovitud suunas. Samas miski on nagu koguaeg tagasi hoidnud, küll olen tahtnud kellegagi koos minna, et oleks tuge ja toetust, küll on saanud mõttes takistuseks stabiilne töö ja palk juba 10, pere ja kindlasti harjumust muuta. Ja nüüd peale neid vestlusi ja kuuldud lugusid ma tundsin järsku, et kas selle kõige jaoks pole enam ehk liiga hilja. Mul on viimane aasta võimalus taodelda Austraalia working holiday viisa. Ja ka see pani mind mõtlema, et nüüd tunnen, et see kõik pidanuks tulema varem, minema varem, et praegu 30selt ei tundu see enam seiklus mis olnuks ehk paar aastat tagasi. Number ei tundugi ju midagi suurt kui seesmiselt tunnen, et osa minust otsib turvatunnet ja stabiilsust ja üha rohkem mõtlen ka endalegi üllatuseks emaks saamise peale. Ja nii ma siis seal Doha lennujaamas endamisi arutasin kas polnud selline ettevõtmine mulle, polnud ette nähtud või oli see märk sellest, et tuleb julgemalt tegutseda ja astuda konkreetseid samme. Hetkel ma sellele vastust veel enda sees välja mõelnud pole...Enne maandumist Balil sattusin kuulma kolme naisterahva juttu, kuidas kaks nendest tulid plaaniga 6 kuuks Balile jääda. Üks naisterahvas oli Lõuna-Aafrikast ja teine Venemaalt. Mõlemal oli kaugtöö võimalus ja läpakad kaasas. Taaskord küsisin endalt kas need on märgid ja mida need tahavad mulle öelda sellisel juhul?
Nüüd õhtul basseini ääres istudes, vaadates tähistäevast ja nautides sooja õhtut mõtlesin kui ma oleks siin pikemalt või elaksin ajutiselt siin siis millised näeksid välja mu päevad, kuidas ma need veedaksin, mida teeksin? Esimesed mõtted olid mediteerimine hommikuti, ujumine, jooga, tervislik toit. Üldse olen ma viimasel ajal tundnud survet või üleküllust kõiksugusest välismürast. Mis on see tegelik ja tõeline minu sisemuses. Mida tahan mina? Mis on minu sügavamad soovid? Mida mina vajad? Milline on mulle mõeldud tee? Tunnen, et mind väsitab kõik see väljast tulev, see ei lase mul kuulda seda päris tõde enda seest üles tulemas. Ja seda ma loodan siin Balil selle kolme nädala lõpuks ka teada saada. Milline on see päris minu tee ja kuidas ja mil viisil ma oma elu edasi elada soovin. Mis saab olema see mis, süda ja intuitsioon mulle ütlevad. Mis on need asjad mida ma tõeliselt naudin, mida elu jooksul teha tahan, kus reisida, kuhu jõuda, mis teeb just mind õnnelikuks, mida mina siia maailma andma tulin. Täna Sanuri peatänaval jalutades nautisin ma igatahes kolme asja, jazz muusika, sushi ja Bintang 🎷🎵🍤🍣🍺
















Kommentaarid