Meenutusi Madeiralt

01.05 Iga reis õpetab sulle midagi

Olen lennukis teel Londonist tagasi koju. Reis Madeirale on lõpusirgel. Seekordne reis on suuresti erinenud lihtsalt tavapärasest puhkusereisist. Puhata ja nautida sai muidugi ka ☺ Reis oli kuidagi õpetlik ja mõtlevapanev mitmete erinevate teemade üle elus. Viibisime palju looduses, mägedes ja matkaradadel. Loodus on seal tõesti ilus, lopsakas ja mägede ning orgude vaated võimsad. Palju erinevaid lilli, taimi ja linde. Olin üsna üllatanud kuna sarnaseid vaateid olen oma reisidel Aasias kohanud. Siiski sain aru, et minu süda on ikkagi Aasias, tundsin puudust sellest eksootikast just sealses tähenduses, külalislahkusest ja korrapäratusest nii liikluses kui igapäevaelus. Sealne kliima on samuti kutsuvam sest isegi kui sajab on seal soe ja võimalus ookeani või basseini ujuma minna. Soojalembus lõi välja ☺ Kuigi olen õppinud viimasel ajal ka vihma nautima. Varasemalt ei tahtnud siis ninagi välja pista kui sadas. Nüüd juba naudin ka jalutuskäike kerge vihmaga. Peab paika ütlus : to enjoy the rainbow, first enjoy the rain. Ja siis oskad seda päikest ja sinist taevast isegi veel rohkem hinnata ja see tundub palju erilisem. Siinkohal jäi mulle reisist meelde ja tekitas erilise tunde hetk kus oli vihmane ja udune ning pilves ilm ja võtsime ette jalutuskäigu vaateplatvormile mägedesse kus lootsime siis ilusad vaateid näha. Omamoodi oli see üsna müstiline kuidas need pilved mägedetippe varjasid ja kerget uduvihma tuli. Ühel hetkel seal vaateplatvormil pilti klõpsides ja kividel ronides ütles reisikaaslane, et vaata vikerkaar. Sellel hetkel sai lugu over the rainbow minu jaoks uue tähenduse ☺ See oli üks ilusaid vikerkaari mida ma elus näinid olen ja seista ülevalpool pilvetupsu ja vikerkaart. Awsome ☺ Mõni hetk elus on ilusam kui teine.

Matkamine mägedes ja matkaradadel pani mind looma seoseid looduse ja elu tõdede vahel. Jalutades mööda radu, et jõuda matkaraja lõpppunkti vaatasin ma mitmeid kordi tuldud rajale tagasi ja tunnetasin uuesti seda teekonda, neid tõuse, laskumisi ja ronimist ning vaateid. Ja siin tõdesin, et see on nii lihtne meeldetuletus igapäevaeluks ka, tähtis ei ole ainult kohalejõudmine vaid ka oskus nautida teekonda. Võtta aega tagasivaatamiseks, teha väike paus, et vaadata kus olen nüüd ja suunata pilk kuhu edasi. Läbi elu rutates läheb pool võlust kaduma.

Teine selline inspiratsiooni hetk tabas mind Levada matkarajal kus teekond viis suure koseni. Kokku oli raja pikkus edasi tagasi 20km. See oli üks huvitavamaid radu reisi vältel. Väga palju rohelust, taaskord oli ilm vihane ja pilvine aga see isegi ei seganud ja tegi omamoodi isegi ägedamaks selle matkamise. Tuli läbida paar tunnelit mãgedes, pealambid otsa ees või telefoniga valgust näidates ning teekonnal vulisesid meie kõrval veega täidetud kanalid ehk levadad. Teisel pool oli mäeserv ãäristatud kaitsenööriga ja võimsad ning ahhetama panevad vaated. Mitu korda tõdesin kui võimas on ikka loodus ja kui tilluke inimene seal on. Samuti, et alati ei lähe su päevakava plaanipäraselt ja tuleb teha ümbermängimisi kuna ilma ja loodusjõudude vastu ei saa. See paneb loodust rohkem austama. Mingis mõttes oli reisi jooksul väga ehe näide, et sul võibolla kõik välja mõeldud mis päeval ja mida sa külastama lähed, kuid elu teeb alati omad korrektuurid ja sul ei ole kõige üle kontrolli ja ei peagi olema. Alati läheb tegelikult nii nagu minema peab. Kui me lõpuks koseni jõudsime oli see taaskord üks meeldejääv hetk sest vahepeal muutus teekond juba veidi väsitavaks ja tûkk aega oli rada samasugune. Nautides mônda aega koske ja seda vee jõudu ja ilu hakkasime uuesti sama rada pidi tagasi minema. Ühel hetkel kui vaatasin enda kõrval vulisevat levadat sain järjekordse tõdemuse osaliseks. Nüüd nägime ära kust see levada alguse saab. Ehk sellest samast suurest kosest. Ja nüüd vulises vesi allavoolu. Go with flow. Elus ka ära uju vastuvoolu vaid mine vooluga kaasa. See pani muigama ☺ Igasugu naljakaid ja huvitavaid seoseid ja tähelepanekuid tekkis. Linnulaul mägedes ja värske õhk peale vihma olid samuti niii nauditavad. Ja loodus oli peale vihma veel lopsakam ja rohelisem. Mäletan ühte hetke kui seisin seal mäe äärel, vaatasin neid mägeseid ja pilvi enda all siis järsku märkasin, et minust allpool üks pilvetups oli täpselt ingli kujuga, tiivad ja peakohal justkui rõngas. How mystical is that :P

Mis ma enda kohta tähele panin, et mulle ikka nii sobib see reisimine ja naudin seda tunnet kui saab jälle kohvri võtta, seekord siis ka seljakoti ja asuda seiklema. Naudin isegi lendamist ja lennujaamasid, see on minu jaoks põnev ja üks osa reisimisest. Mööda neid lennujaama koridore minnes tuli mõnus muie näole, et ma olen jälle teel ☺ Sõbranna pani tähele, et niikui ma Tallinna lennujaamast sisse astusin reisi algul oli mul moosivarga nägu peas :D Thats me :P Hetkel tulen hea tundega tagasi, patareid laetud, seigeldud, uued värsked mõtted peas ja ootuses, et Eestis on kevad vahepeal saabunud ☺ Süda on rahul sest teades, et ei jää kauaks paikseks kuna augusti alguses on uus reis ja seekord siis juba Horvaatiasse sõpradega ☺ Ägeeee!



Päikest 🌞






































































































Kommentaarid